Enne kui võtsime ette Rootsist purjeka toomise lugesime läbi kõik netist leitud toomislood. Et järgmistel paaditoojatel oleks veelgi enam teiste kogemustest õppida, siis panime ka oma loo kirja. Ühtlasi saab siit ka vastuse ühele enamlevinud küsimusele, miks maksab samade näitajatega kasutatud purjekas Eestis pea kaks korda rohkem kui Rootsis. Aga ehk leiate siit muudki kasulikku. Meie tegevus siinses loos, toimub 2018. aasta kevadel. Toomine täpsemalt aga 5.-10. mail.
Paadi valimine
Neile, kel paadiostu plaan juba mõnda aega meelel, pole uudiseks, et Eestist sobilikku paati leida pole kuigi tõenäoline. Meil lihtsalt on neid vähe ja müügikuulutusi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seepärast vaadatakse paati enamjaolt kaugemalt, tavaliselt Soomest, Rootsist ja vahel ka kaugemalt Euroopast.
Ka meie vaatasime esialgu Eestis pakutavaid ja üht, mis sobis käisime ka vaatamas. Oleks ehk äragi ostnud, kuid järjekord oli juba ees ja seekord said saarlased ette. Edasine tegevus seisnes siis valdavalt eeltoodud piirkondade müügikuulutuste skrollimises. Tõsi, Soome jäi peagi kõrvale. Sealsed paadid olid kallid ja samas ka üllatavalt kehvas seisus. Sootuks paremaid variante leidus Rootsi ja Hollandi lehtedel.
Sellest valikust langes järgmisena välja Holland ja kogu ülejäänud Euroopa. Sealt paadi toomine on oluliselt aeganõudvam, kuigi sama raha eest saanuks sealt veelgi rohkem paati. Meil aga lihtsalt ei olnud seda kahte nädalat, mis kogu meeskonnale ühtviisi sobinuks. Natukene ettevaatlikuks tegi seegi, et enamik seal pakutavaid paate on meie vetel üsna tundmatud. See aga tähendab omakorda probleeme nii kõikvõimalike asjade ühildamisega, varuosade leidmisega ja isegi paadi arvele võtmisega. Seega jäi Rootsi.
Etteruttavalt soovitaks enne Rootsi lehtede tõsisemat lappamist enesele selgeks teha, millist paati soovite. Meie alustasime n-ö puhtalt lehelt ja lasime valikusse kõik, mis meie hinna ja seisukorra nõuetega sobis. Kuid mida kauem neid lehti vaatasime, seda kitsamaks meie valik kujunes. Viimasest sõelast pääses läbi Maxi 777, mis on Maxi 77 ralliversioon, Albin 78 Cirrus ja Granada 27.
Konkreetse paadi valimine
Peaaegu viimase hetkeni olime kindlad, et ostame Granada 27. Pidasime juba ostuläbirääkimisi ja uurisime paadi seisukorra kohta. Omanik oli kuulutuses üsna vähe infot jaganud, kuid kinnitas, et paat on “sail away” seisukorras. Paraku, nii kui hakkasime täpsemalt küsima selgus, et “sail away” seisukorras on üksnes laevas olevad kööginõud. Kõik muu oli kas “ei tea” seisukorras või “ei tööta” seisukorras. Viimaseks piisaks sai navigatsioonitulede puudumine. Kuna iga kiri tõi uusi üllatusi otsustasime, et ei hakka sellega lõpuks riskima.
Albinite puhul ootas meid aga sootuks teine mure. Neid polnud müügis just palju. Kõik mis tulid, kadusid ka kähku. Päris mitmel korral helistasime kohe kui paati märkasime ja ikka saime vastuseks, et juba müüdud või et oleme ootejärjekorras. Need järjekorrad olid aga üsna lootusetud. Vahest kõige drastilisem oli paat, mis pandi ühel tööpäeva lõuna paiku üles ja mida märkasime ca 30 minutit peale kuulutuse ülespanekut. Omaniku sõnul olime kolmas helistaja ja et esimene helistaja ostab ilmselt ära. Üldiselt kehtib reegel, et mida kaugemal on hea paat kuningakojast, seda vähem sellele tormi joostakse.
Meil aga lähenes nädal, mis kõikidele meeskonna liikmetele paadi ületoomiseks sobiks. Tuli kiirustada ja loota, et saame siiski õigel hetkel jaole. Saime. Tõsi, mitte Stockholmi piirkonnas vaid pealinnast sadakond kilomeetrit lõunas. Helistasime ja mõneti üllatuslikult olime esimesed. Niisiis, pootshaagid pardasse. Tihe kirjavahetus, seisukorra täpsustamine ja täiendavad pildid. Kõik sobis. Kaup sai kokku lepitud.
Kokkuvõtvalt võiks anda siis mõned soovitused.
1. Kitsenda oma valikut, nii on lihtsam.
2. Hinda kriitiliselt, kui kaugelt saad paadi tuua.
3. Vaata kuulutusi, kus on rohkem pilte ja põhjalikum info.
4. Küsi kõik üle. “Hea seisukord” on väga suhteline mõiste, aga kui pead selle paadiga minema avamerele oleks parem, kui see seisukord on täpsemini kirjeldatud. Liiatigi pead nii mõnegi asja eraldi kaasa võtma. Näiteks ei ole raadio olemasolu Rootsi paatidel kuigi tavaline. Meie pidime lisaks raadiole kaasa võtma ka päästevestid ja signaalraketid.
Kuidas reisi planeerida
Võtmesõna on meeskond. Meie kindel plaan oli paat tuua omanike nõu ja jõuga. Seega tuli kolme inimese kalendrisse paigutada vähemalt nädal ühiselt vaba aega. Kusjuures see ei ole kuigi lihtne, kui tegu on tegusate inimestega. Meie panime aja paika peaaegu kolm kuud enne kavandatavat reisi. Ehk siis ajal, kui me ei teadnud kust ja millise paadi ostame. Ühes asjas läks meil veel hästi. Täiesti juhuslikult panime selleks ajaks mai esimese täispika nädala ja juhtumisi on just mai esimene nädalavahetus see aeg, kus enamik paate Rootsis vette tõstetakse. Kusjuures nii mõnegi müügikuulutuse juures oli tingimuseks, et paat tuleb ära viia kohe vettetõstmise päeval.
Üllatus tuli aga praamipiletitega. Üheotsa piletit kolmele inimesele Rootsi ei olnud. See oli just selline “mis mõttes” moment. Ainus võimalus oli osta kruiis. Nimelt oli laeval miski Summerbursti nimeline eriüritus ja seega pidid kõik kruiisima. Mis meil siis üle jäi. Lennukipiletid läinuks ebamõistlikult kalliks ja kuna meil oli ka suurem hulk varustust kaasas, siis läksime “kruiisile”.
Kusjuures, paika sai pandud liikumine alustades kodust kuni sadamani välja. Oleksime selle juhuse hooleks jätnud, pidanuksime viimased 45 km jala minema. Õnneks tuli müüja meile nii palju vastu, et kui Norrköpingus rongilt maha astusime, oli ta meil juba autoga vastas.
Korra veel rongi juurde. Kui sõiduplaan kindlalt paigas, oleks mõistlik rongipiletid valmis osta netist. Meie läksime seda teed, et vaatasime netist vaid rongi ajad ja pileti hinnad. Kohapeal selgus aga, et planeeritud 700 krooni asemel tuli kohapealt pileteid ostes maksta üle 1000 krooni. Aga see eest saime kindlad istekohad. Odavama pileti puhul tulnuks istuda sinna, kus koht vaba juhtus olema. Vahe polnud lõpuks väga suur, kuid veidike tüli tekitas täpselt valmis pandud sularaha. Seda oli nüüd juurde vaja.
Varustuse ettevalmistamine
Nagu juba eelpool mainisin, tasuks võimalikult palju paadi varustuse kohta üle küsida. Lisaks raadiole, päästevestidele, signaaltuledele ja binoklile pidime kaasa võtma ka pliidile mõeldud piiritust ja küttesüsteemile mõeldud lambiõli. Mõlema puhul taipasime enne küsida, kuidas need töötavad. Poleks küsinud, oleks soe söök ja jook unistuseks jäänud. Mõlemad vedelikud on kindlasti müügil ka Rootsi kaubandusvõrgus, kuid kuna meie logistilises plaanis polnud suurt lõtku, meie liikumisvõimalused olid piiratud ja meil puudus ülevaade Rootsi kaubandusvõrgu lahtiolekust pühapäevasel päeval, siis need pudelid tuli igaks juhuks kaasa vedada.
Järgmine teema oli söök ja jook. Esmalt puhas matemaatika: 3 meest 5-6 päeva laevas. Nagu ehk juba mõistsid, siis seal on väike varu sisse arvestatud, sest merel ei saa ilma peale kuigi kindel olla. Niisiis ainuüksi vett peaks laevas olema umbes 36 liitrit. Jahil oli küll magevee paak, kuid veepump oli katki (jälle tuleb üle küsida). Seega pudelivesi. See oli ka ainus asi, mille varumise jätsime Rootsi kaubandusvõrgu kanda ja vastava poepeatuse leppisime jahi müüjaga eelnevalt kokku. Merel on aga peale vee veel vedelikke vaja. Seda tasub aga kaasa võtta Rootsi laevalt. Üllatuslikult on sealsed hinnad isegi soodsamad, kui meie sõbralikus vennasvabariigis Lätis. Aga manitsen teid mõõdukusele. Esiteks ei ole lihtsalt arukas tundmatus paadis Läänemerd ületades ennast katki teha, teiseks – te peate seda ju tassima. Kusjuures, kaalusime päris tõsiselt ka võimalust, et võtame saateauto, kes meid koos varustusega kohale viib, aga kuna see tähendanuks kellelegi suurest seiklusest vaid kõrvaltkiibitsejana osasaamist, siis loobusime ja otsustasime oma jõududega hakkama saada.
Ka toidukraam sai läbi mõeldud ja väikese varuga planeeritud. See valik on muidugi täiesti maitse asi, kuid silmas tasuks pidada, mida on võimalik mõistlikus koguses merel valmistada. Ja mille jaoks on paadis ka nõud olemas (ka see tasuks üle küsida). Lihakonservid, pakisupid, makaronid, kiirpudrud, kohv, tee, maitseained, võileivamaterjal jne. Kokku sai kena lauatäis kraami.
Mõtlesime ka ülesõidu meelelahutusele. Mängukaardid, male, raamat ja kõlar. Viimane pidi meile lisaks muusikale edastama ka Raadio Ööülikooli loenguid, mis said enne reisi telefoni laetud. Lõpuks kasutasime siiski vaid kõlarit, sest kõige muu jaoks lihtsalt ei jätkunud aega ega viitsimist. Põnev oli niigi.
Riiete ja muu varustuse komplekteerimiseks tegime lausa kontrollnimekirja. Soojad ja veekindlad jalatsid, villased sokid, soe pesu, kampsunid, tormiriided, soojad mütsid, soojad kindad ja kindlasti varuga, sest tõenäosus märjaks saada on ülimalt suur. Riietuse planeerimisel tuleks ennast kujutada olukorda, kus väljas on 5 kraadi, puhub väga kõva tuul ja te olete läbimärg. Ning nii peate te vastu pidama mitu ööpäeva. Võimalus riiete kuivatamiseks on minimaalne ja nagu teate, siis vahepeal peatust teha vähemalt Läänemere ületamisel kohe kuidagi ei saa.
Lisaks riietele läks varustusse veel tööriistade komplekt, pealambid, varupatareid, esmaabivarustus, õmblusniit ja nõel, mõned esmased ravimid. Kuigi tõenäoliselt peale peavalurohu ja ingveri midagi vaja ei lähe, siis lihtsalt mõtteaineks, mis saab siis, kui midagi toidukraamis ei õnnestunud ja jahis on kolm meest, kellel on kõht lahti. Meie jahil oli WC kenasti olemas, kuid müüja ei olnud seda kunagi kasutanud (tasub üle küsida, eks).
Kogu see kraam tuli kottidesse toppida. Suurtesse kottidesse ja nagu peale pakkimist selgus, said need ka üsna rasked kotid olema. Hiljem lisandus neile siis ka laevast kaasa ostetu. Seega soe soovitus. Võtke kotid, millel on rattad all.
Minek
Kuna kogu meie meeskond elab üksteisest vaid mõnesaja meetri kaugusel, kogunesime ühtekokku ja plaanisime võtta takso. Läks aga veelgi lihtsamalt ja meile korraldati sadamasse vedu ära perekondlikult. Kottide toppimine Škoda Octaviasse sai aga esimeseks katsumuseks. Teiseks sai selle varustuse laeva lohistamine. Kuigi me üle ei kaalunud, võis meie varustus kokku kaaluda ca 150kg.
Laevas oli Summerburst. Nagu selgus, siis see oli miski noortele suunatud suvealguse pidu. Ja meie vanad silmad said näha igasuguseid kostüüme ja riietumisstiile. Mõnel juhul võiks isegi öelda, et riietumise asemel oli piirdutud hulga aksessuaaride kehale riputamisega. Viinamarjad on hukas, eks. Või oli see nüüd kuidagi teistmoodi öeldud. Igatahes korralikud naisemehed tegid õhtusöögi, mõned õlled ja läksid siis magama. Vähe nooremad oleks meid ilmselt napakaks pidanud, sest mingil arusaamatul põhjusel oli laevafirma paigutanud meie kajuti sektorisse, kus eranditult olid kajutites vaid kenad noored naisterahvad. Tegelikult läksime ka magama.
Hommik. Laevas on vaikne. Põhjendatult, sest baarides ja ööklubide ümbruses ringi liikudes oli näha väga raju peo tagajärgi. Mõnes lauas siiski käis veel elav vestlus nende vahel, kes öisest jagamisest kõrvale jäid ja nüüd saatusekaaslastega ilmekalt vulgaarsusi vahetasid. Meie tee viis aga hommikusöögile ja siis linna.
Stockholmis oli plaan võtta kasutusele Uber. Viimasel hetkel, teel laevast terminali, mõtlesime aga ümber. Meenus Octaviasse pakkimine ja kangastus võimalus kohata Nissan Leafi. Keerasime taksode rivi juurde, kus teiste seas seisis ka mitu mahukamat universaalmasinat. Lõppkokkuvõttes läks taksosõit ilmselt üle kahe korra kallimaks, kui oleks Uberiga maksnud, aga meelerahul on ka oma hind.
Rongijaamas tuli natuke orienteerimist harrastada, et piletimüük üles leida. Rongist Rootsis pileteid osta ei saa. Seega said kotid kuhja laotud, üks kolmest valvesse jäetud ja jaamahoone kaubandusse sukeldutud. Järgnes seesama eelkirjeldatud jama piletihindadega, kuid suurema jamata jõudsime soovitud rongile.
Rongisõit ei sisaldanud kuigivõrd erutavaid elamusi, kuid peab märkima, et rootslased on kavalasti raudtee ümbrusse hulgaliselt ilusat metsa koondanud ja kui piisavalt metsa ei leidunud, siis vahele tühjadesse kohtadesse ka üsna kenasid idüllilisi nukumajade laadsetest hoonetest koosnevaid asulaid paigutanud. Rongist andsime ka jahi müüjale teada, et oleme kenasti graafikus ja jõuame kokkulepitud ajaks Norrköpingusse. See on seesama Stockholmist veidi lõunas asuv linn, millest ka Astrid Lindgren kirjutas. Siis alles taipasime üle küsida, mis autoga meile vastu tullakse. Õnneks ei sõitnud omanik Fiat 500ga.
Jaamas toimus soe kohtumine müüjaga ja tõdemine, et Volvo universaalkerega auto on just ideaalne seesugusteks käikudeks. Algas sõit sadamasse läbi kohaliku toidupoe, kust varusime nii vett kui ka ameerikalikke limonaade (puhas emotsiooniost).
Ostame paati
Teel sadamasse selgus, et müüja on juba üksjagu ettevalmistusi teinud. Paat on juba vees ja müüja vanemad seavad seda sõidukorda. Astume emotsioonivärinatega paati. Kõik näib kena. Paat on kai küljes ja vendrid kenasti toetamas (vendrite olemasolu tasub ka üle küsida). Kõik näis paremgi kui oodata oskasime, kuid asusime kõike siiski samm, sammult üle vaatama. Mootori seisukord hea, käima läks paugust ja töötas kenasti. Frederik (omaniku nimi) ütles, et hooldus sai viimati tehtud aasta tagasi, kuid kasutatud on mootorit vähe. Tema sõnul tankis ta aastas vaid korra. Tema isa lisas, et kütuse pärast ei pea me samuti muretsema. Ta olla pannud just paagi täis. Aina paremaks läheb.
Järgmisena vaatasime WC üle. See pole jahi puhul küll esmatähtis, kuid kui ees ootab 36-48-tunnine ülesõit, võib seda seadet siiski vaja minna. Vanakooli mehed muidugi itsitavad ja ütlevad, et saab ka teisiti, eriti avamerel. Saab muidugi, aga me oleme siiski heaoluühiskonnaga harjunud pehmod. WC ajas vett sisse. Mitte üle ääre, kuid potti valgus vesi. Põhjus lihtne, paati oli korraga astunud 4 täiskasvanud meest. Pumpasime välja. Kõik töötas. Sissevoolava vee kraani siiski sulgeda ei julgenud. Üsna roostetanud seade andis aimu, et võib jõulisema lähenemise korral sulgemise asemel puruneda. Vahetamist vajavate asjade nimekiri sai esimese sissekande.
Otsade valik oli suurepärane. Neid leidus sisuliselt igas panipaigas, kuhu vaatasime. Iseasi muidugi see, mis seisus need olid. Nii mõnegi puhul tekkis kahtlus, et need on sama vanad kui jaht ise. Olgu siis mainitud, et ostetav paat pärines aastast 1978. Purjed seevastu üllatasid. Vähemalt materjali vaatest olid need nagu uued. Seal hulgas ka spinnaker. Purjede osas oli meil eelnevalt kõige suurem mure. Kas ikka kannatavad sellist reisi. Aga muretsesime asjata. Olime ka seda üle küsinud, aga reaalne olukord oli isegi parem, kui loota oskasime.
Navigatsioonituled andsid esmase tagasilöögi. Mastituli ei põlenud. Nokkisime kõik lahti, mõõtsime testriga, kontrollisime pirni. Ei põle. Ilmselt viga juhtmes. Muud tuled seevastu korras. Saame hakkama.
Ostu-müügi leping
Kui paadi ülevaatus positiivse tulemusega lõppes, oli aeg leping vormistada. Tegime selle põhja valmis juba nädal varem ja saatsime müüjale tutvumiseks. Need dokumendid on olulised, sest ilma lepinguta paati Eestis arvele võtta ei saa. Tuleb lisada, et Rootsis ei ole alla 8-meetrised alused registris, nagu meil. Seega pole ilma lepinguta ühtegi paberit, mis viitaks, et ostja omab mingitki õigust sellele alusele. Nagu hiljem selgus, oli lepingut meil vaja varem kui arvasime.
Lepingu allkirjastamiseks läksime müüja vanemate majja, mis asus sadamast mõne kilomeetri kaugusel. Ilus, idülliline nukumaja, nagu need, millest rongiga möödusime. Maja ümber veel jalutamas kolm Pipi hobust, kes justkui äsja raamatust välja astusid. Ühtlasi võtsime sealt kaasa spinnakeri poomi, mis seisis neil kuuri all, mitte jahis. Kaks asja jätsime siiski maha. Jahi talvehoiu terasraam ja alumiiniumpostidest ja PVC kattest koosnev talvekate. Mõlemad olid sedavõrd massiivsed, et meil polnud neid lootustki jahile panna ja nende maismaatransport osutunuks asukoha tõttu kallimaks, kui Eestis uute tegemine.
Lepingu allkirjastamine kujunes pigem soojaks maakodu vastuvõtuks. Kohv, koogid, võileivad. Seda kõike muinasjutumajaksese aias keset suvist soojust. Allkirjad paberil ja rahapakk laual. Frederik pidi tunnistama, et ta pole kunagi nii uusi rahatähti näinud ja veel sellisel hulgal. Eks see oli meiegi jaoks uus kogemus, sest rahatähed polnud mitte ainult tuttuued, vaid ka õiges numbrilises järjestuses. Raha antud, leping käes, külalislahkuse eest tänatud ja maja peremeest ja perenaist idüllilise keskkonna eest kiidetud. Tagasi sadamasse.
Hakkame tulema
Kell oli viis. Rootsi aja järgi. Olime sadamas ja kõik oli minekuks valmis. Viimane võimalus külastada maa küljes kinni olevat kempsu – ja oligi kõik. Andsime otsad lahti. Mootoriga sadamast välja ja purjed üles. Järgnevad tunnid on imelised. Tuul toetab, laevatee on kenasti navis ja meel on erutusest pilvedes. Esialgne plaan on jääda öömajale viimasesse külalissadamasse enne avamerd. Soodsad tuuled veenavad meid aga sellest plaanist loobuma ja üheskoos ööpimedusega võtab jaht suuna Eestimaale. Ees on avameri.
Esimest ööd saadavad Rootsimaa tuled. Sõidame ja sõidame, aga meie taga põlevad tuled. Linna tuled. Neist vabaneme alles hommikupäikeses ja mitte seepärast, et nad vaateulatusest väljas oleks, vaid seepärast, et päike hakkas paistma ja tuled pandi kustu. Rootsimaa on väga suur maa ja sealt minema saamine võtab palju aega. Järgnev päev oli kaardile vaadates kaunis masendav. Me aina sõitsime ja sõitsime, kuid ikka jäi meist lõunasse Ojamaa ja Gotska Sandön.
Läheb ralliks
Esmaspäeva varahommik tõi peaaegu soodsa tuule. Sõitsime taganttuules ja tempo lähenes seitsmele sõlmele. Tasapisi kosus ka kiusatus proovida spinnakeri. See suur ja ümar puri oli meil kenasti kotis olemas. Näis aga sedasi, et jahi eelmised omanikud ei olnud spinnakeriga just palju kokku puutunud. Kastides tuulates ei õnnestunud leida midagi, mis sarnaneks spinni sootidele. Leidsime siiski piisavalt pikad otsad, et need soodid tekitada. Järgmiseks avastuseks oli spinni poomi allatõmbe puudumine. Et poom paigal püsiks, peab miski jõud seda allapoole tõmbama. Poomil oli vastav kinnituskoht olemas, kuid statsionaarset otsa sellele tuvastada ei suutnudki. Jällegi sündis lahendus töö käigus. Sobivalt lühike ots tuli ämbri küljest ja kinnitatud sai see masti knaapi. Seega poomi kõrgust me paraku reguleerida ei saa, kuid spinnakeriga sõita saame. Pelgalt ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et hiljem sadamas jahti veelgi põhjalikumalt läbi tuulates, leidsime ka spinnakeri otsad. Need olid ilusti pakitud ühte kajutis olevasse panipaika. Seega, peagi koidab päev, kus need ka kasutusse lähevad.
Järgnes muidugi üksjagu segadust ja sõimlemist, mida ühtlasi nimetasime ka spinni ülestõmbamiseks. Kindlasti ei saa seda nimetada sujuvaks ja ladusaks, pigem koomiliseks ja käpardlikuks, aga üles me selle purje saime ja kaunis kena oli vaadata, kuidas see punase valge triibuline pall jahi vööris punnitas. Lugesime eksperimendi õnnestunuks ja võtsime mõne aja pärast purje maha. Oskusi selle kasutamiseks veel nappis ja tuul võimaldas meil niigi kiiret sõitu.
See päev läks meil kirja kui üks ideaalseim purjetamiseks. Hea tempo, päikesepaiste, üsna soodne tuule suund. Tõsi, õhtuks sai tuul otsa ja öösel pidime loksuva pleki peal edasi liikuma vana diiselpurje jõul. Öiseid magamisvahetusi saatis mõnusalt mootori ühtlane tuksumine. Selleks ajaks sai enam-vähem ka paika, et esialgu planeeritud vahetustega magamine on täitsa mõistlik. Lihtsalt magamata ei jaksa olla ja korraga pikka und teha pole võimalik. Olime sisse seadnud korra, et kaks inimest on korraga üleval ja üks magab. Magada saab korraga 2 tundi ja nii järgemööda vahetades saab ööpäevas 8 tundi und. Reaalselt kujunes see 6 tunniks, sest keset päeva oli uni visa tulema ja söögiaegadel oli vaja tööjaotuses kolme inimest.
Hiiumaa vägi
Teisipäeval hakkas Hiiumaa paistma. Tuul aga pööras itta ja otsustas, et seda saart peame me palju näha saama. Sisuliselt võib öelda, et kogu teisipäevase päeva veetsime Kõpu ja Tahkuna vahelist nurka sõites. Kuna olime kokku juba peaaegu 17 tundi mootoriga sõitnud ja vahepeal selgus, et kütusenäidik ei tööta (me ei küsinud seda üle), pidime alles jäänud kütusevaru matemaatiliselt hindama. Meie teadmised Volvo Penta MD5A mootorist piirdusid paraku sellega, et Albini kütusepaak on 19 liitrit ja mootori kütusekulu umbes üks liiter tunnis. Seega ei julgenud me mootorile enam kuigi palju panustada. Läksime idatuule vastu krüssates.
Sedasi siis me purjetasime, kord ühtmoodi, kord teistmoodi aga ega oluliselt kaugemale ei jõudnud. Siis tekkis plaan, et pressime end ehk õhtuks Kärdlasse ja saame seal paagi täis tankida. Optimistlikult lootsime, et oleme õhtul kell 9 kohal. Sai isegi sadamakaptenile helistatud ja puha. Aga no ei saanud lähemale kuidagi. Kui nägime, et ega me enne ööd kohale jõua muutsime plaani Dirhami peale, seal on automaattankla ja kütust saab ka öösel. Aga tuulel ja Hiiumaal olid meiega teised plaanid. Kell 3 öösel olime sisuliselt Tahkuna poolsaare tipus ja ainus koht, kuhu soodne tuul puhus oli Kärdla. Seega kurss Kärdlale ja sinna me ka kella poole kuue paiku hommikul jõudsime.
Niisiis, esimest korda panime oma jahi maa külge kinni Hiiumaal. Seal siis ka 60-tunnise meresõidu järel esimesed sammud maal. Ja oi kuidas see maa kõigutas. Aga nagu kogenud meresõitjad teavad, on betoonkai kõikumine tühiasi selle kõrval, kuidas kõigub sadamahoone kemps. Vahel tuleb ennast seintest kinni hoida, et potil püsida.
Kärdlas panime end tankla kõrvale kai külge ja kuna sadamakapten on ka inimene ja teda sellisel kellaajal tülitada polnud ilus, siis lubasime enesele kaks tundi und. Ja see uni oli magus, kuniks säratuskell kell 8 meid taas tegudele sundis. Kohv, hommikusöök, tualett ja diisel. Seda läks paaki 13,5 liitrit. Seega oleksime saanud tulla Kärdlasse ka otse ja mootoriga. Tagantjärele tarkus olla täppisteadus. Tõsi, see ei tähenda nüüd, et MD5A võtaks vähem kui 1 l kütust tunnis. Me lihtsalt sõitsime öösel 1/3 võimsusega ja nagu järgnevast selgub, tegime väga õigesti.
Mootor on alati nõrk lüli
Kolmapäev ei anna meile tuulte osas palju lootust. Kärdla sadamakapten soovitab meil minna uut laevateed otse Püssirohu silmani, nii on Dirhami otsem tee. Aga peame seda tegema mootoriga, tuul on otse vastu. Saarte vahel liikudes saame kenasti edasi, kuid kui Dirhami ots paistma hakkab, läheb raskeks. Laine kogub suureks ja tuul on kohe väga ebasoodne. Peame plaani Dirhami peatuma jääda. Mootor saab kõvasti valu.
Muuhulgas arutame, et peaaegu kõik ülesõidulood sisaldavad probleemi mootoriga. Meil see mure seni puudus. Aga mitte kauaks. Ühel hetkel hakkab mootorist kostma väga imelikku häält, mootor hakkab suitsema ja laev täitub kärsahaisuga. Kiirkorras paneme mootori seisma, pöörame jahi allatuult ja heiskame purje. Järgnevalt avame kogu mootorit ümbritseva ruumi, et veenduda ega kuskil midagi ei põle. Vedas. Ei põlenud, kuid meie lootus jõuda Dirhami purunes ja ainus allatuule kurss oli Haapsallu. Sellel hetkel me veel väga ei mõelnud, kui keeruline on tegelikult üksnes purjedega Haapsalu sadamasse siseneda, kuid ega meil palju valikuid ka polnud.
Haapsalu sissesõit, kinnijäämine, mootor, pitsa, dušš
Voosi kurku peavad purjetajad üldjuhul üheks kitsaks ja ebamugavaks kohaks. Liiatigi siis veel olukorras, kus kasutada saab üksnes purjejõudu ja keerav tuul kohe mitte kuidagi sõitu ei soosi. Pautisime siiski sealt läbi. Edasi sai Haapsalu suunal juba üsna vabalt sõita, tõsi küll, laevateedest me suurt ei hoolinud ja lootsime heale õnnele ja Navionici kaartidele. See ka toimis, sest otsapidi jõudsime välja viimase sirgeni, kust sadamad juba paistsid. Ja et need kannatused väärikalt pärjatud saaks, sõitsime lõpuks mutta kinni.
Nii me seal siis seisime ja nuputasime. Mootor rivist väljas, tuule suund ebasõbralik ja kinni kah. Ajasime aluse kreeni. Kõigutasime. Püüdsime tuulehoogusid. Tühjagi. Mööda ka keegi ei sõitnud. Viimases hädas mõtlesime, et äkki mootor siiski on veel elus ja aitab meid lahti. Käivitame. Mootor töötab. Töööööötab! Anname käiku ja muda keerleb, oleme lahti. Mootoriga sõita siiski ei julge ja jääme lähima kai külge pidama. Selgub, et tegu on Westmeri sadamaga. Polegi sinna varem sattunud. Ei satu ka seekord, sest igasugune kontakti loomine sadama personaliga luhtub. Vahepeal astub läbi vaid sealsamas paati hoidev kolleeg, kes annab meie mootorile eluea osas lootust juurde. Töötab ju, jahutus ka toimib. Vaid suitseb sutsu.
Paneme mootori tööle ja sõidame edasi. Veskiviigi sadamasse. Seal teatakse meid juba oodata ja ka meie probleemiga ollakse kursis. Tulevad vastu, aitavad otsad kinnitada, annavad mootori osas nõu ja kontakte. Sõbralik sadam. Puhkame. Süüa tahaks. Pesta tahaks, muidu jäävad riided selga kinni. Saame mõlemat. Sadamahoones käib vilgas hooaja ettevalmistus ja hotelli osas saame ka veemõnud kätte. Süüa sadamast veel ei saa, kuid kähku leitakse meile takso ja sõit läheb linna, pitsa ja poekraami järele. Tagasiteel selgub, et taksojuht on ka ise purjetaja, paneb veel taksomeetri vahepeal seisma ja viib oma paati vaatama. Sõbralik sadam ja sõbralik linn. Sööme jahis. Pitsat. Mõnus on.
Peame plaani. Aeg hakkab otsa saama. Vaja Tallinna jõuda. Kas jätta paat Veskiviigi sadamasse või püüda Dirhami poole? Tuuleprognoos annab Dirhami lootust. Kaalume ka erinevaid võimalusi jahi edasitoimetamiseks ja meeskonna vahetamiseks. Otsustame, et hommik on õhtust targem. Vaatame tuult ja kui see sobib lähme Dirhami, kui ei, siis bussiga Tallinna. Äratus kell 5.
Dirhami ei jõuagi
Neljapäev 10. mai. Kell on viis. Kajutis undab kaks äratuskella. Ärkamine on vastik. Ronime tekile. Teki on vallutanud mingid imelikud sitikad. Sellised sääselaadsed, kuid ilma nõelata. Järeldame, et ilmselt on tegu lutsiksääskedega, kes lihtsalt lutsutavad inimest seni, kuni kõhu täis saavad. Selgub aga, et nende sitikate ellujäämisinstinkt on täiesti puudulik. Enamik neist lõpetavad oma elutee meeskonna jalge all, sest keegi neist ei vaevugi õhku tõusma. Jahi tekk kattub aga ebamäärase hallikasrohelise ollusega.
Vaatame tuult. Vaatame ilmaprognoose. Seis paistab hea. Dirhami peaks meid aitama üsna soodne tuul ja kui kell 6 minema saame, siis on lootust juba 12 ajal kohal olla. Kemps, hambapesu, start. Paneme jälle lühikese lootuse mootorile. Töötab. Palju polegi vaja. Nii kui sadamast väljas, on tuul soodne. Ja soodsaks ta ka jääb. Isegi väga soodsaks. Voosi kurgust kihutame pärituules läbi. Ja kiirus üha kasvab. Kell 10 oleme Dirhami reidil. Tuul on jätkuvalt soodne. Mitte enam nii hea, kui enne, kuid sõidetav. Kartsime suurt lainet, kuid ka seda pole. Ühine otsus on, et täna sõidame koju.
Soe tuul
Peagi puhub üsna karm ja külm kirdetuul. Krüssame ja hoiame kalda ligi, et Pakri ja Naissaare varjus suurematest lainetest pääseda. Vahel peame nendega siiski leppima. Olles Osmusaare juures käinud põhja kursil üsna kaugel ja suures laines, saame järgmise kursi seada Suur-Pakri lõunaotsale. Kaldale lähenedes pöörab tuul väheke soodsamakski ja saame veelgi paremat nurka sõita. Seda hetkeni, kui maailm pöörab pahupidi. Ühel hetkel tuul kaob ja seda täiel kiirusel sõidu pealt ja järgmisel hetkel puhub tuul risti vastupidisel suunal. Ja see tuul pole karm ja külm, vaid soe ja troopiline. Oleksime justkui sõitnud teise dimensiooni. Võtsime uue kursi Pakri poolsaare tipule ja koorisime riideid vähemaks. Kevadisel Läänemerel purjetamisest oli saanud päikselisel Vahemerel purjetamine. Seda rõõmu jagus peaaegu 1,5 tunniks. Siis kadus soe tuul niisama äkki kui tuli ja edasi pidime taas leppima karmi kirdetuulega.
Tõsi, veel enne kui saime Pakri põhjatipust mööda, kohtusime sooja tuulega veel mõnel korral, kuid ei kordagi enam nii, et saanuks sellega sõita. Vaid segadust ja lisatööd tekitas see aeg-ajalt pööritav tuul. Aga nüüd polnud enam muud varianti kui kodusadam, mingu sellega siis kaua läheb. Jätkasime taktikat hoida võimalikult kalda ligi, sest kaugemal varitsesid peaaegu kahemeetrised lained ja meie teadmised sellest jahist polnud veel piisavad, et sinna paati lammutama minna.
Järgmisena jääb teele Lohusalu sadam. Samuti võimalus peatuseks, kuid seda me isegi ei kaalu. Liiga lähedal oleme juba kodule. Navionics näitab veel, et meie teel on üsna kalda ligi fragment Jossif Stalinist. On teine veel üsna sügaval vee all ja seega ilmselt üsna ohutu. Hoopis põnevam on aga meile lähenev sõjalaev. Kuuleme, et nad kasutavad valjuhääldit. Kas kõneletakse meiega või on see laeval käskluste jagamiseks ei selgu, sest tuuleiilide ja lammutavate lainete vahelt ei ole ükski sõna ära tuntav. Suuremat huvi nad meie vastu siiski üles ei näita ja suunduvad omal kursil omade toimetuste juurde. Tasapisi lähenesime Suurupi tipule ja seega hakkas peagi paistma ka kodune Kakumäe.
Kodu paistab ja viimased seiklused
Nüüd on aeg hakata kodustele helistama. Me oleme juba nähtaval! Aga siiski mitte veel. Oleme ootajate vaates otse keset loojuvat päikest ja veel piisavalt kaugel, et seejuures nähtamatuna püsida. Arvestama peame Tallinna suunduva laevateega ja hoidma ennast eemale nii õhtusest Rootsi laevast (ilmselt ilma Summerburstita) ja ühest väiksemast kaubalaevast. Sihime siiski Naissaare alla, et siis viimase halsiga otse Kakumäe sadamasse välja sõita. Tuul taas keerutab.
Olude sunnil paudime natuke liiga vara ja puhta kursiga peaksime jõudma Kopli lahe asemel Kakumäe lahte, kuid tuul soosib meid seegi kord ja tasahilju pöörates laseb ka jahi Kakumäe poolsaare tipus olevatest karidest ja laidudest mööda juhtida. Koduni on jäänud heal juhul vähem kui tund. Seilame ja arutame läbielatud seiklusi ning leiame, et nüüd peaks põnevusega ühelpool olema.
Saatusel on üks sutsakas siiski veel varuks. Tallinna lahe poolt läheneb kaater. Sõidab meist põhja poolt mööda ja tuleb kaarega tagasi. Veepolitsei. Pärivad, kes me oleme ja kust tuleme. Rootsist tuleme ja Kakumäele läheme. Ütlevad et hoidku me kurssi ja näidaku dokumente. Laeval läheb sagimiseks, kuid kuna asjade leidmine võtab aega küsime, et kas viis päeva merel olnud mehed saaksid ehk Kakumäe sadamasse välja sõita ja siis dokumendid otsida. Keset vett pole kuigi mugav lepingute ja ID-kaartidega ühest paadist teise sahmida. Politsei nõustub. Mõistlikud mehed. Saadavad meid soliidses kauguses sadamasse. Planeeritud poole tunni asemel läheb aga enam kui tund. Tuul saab otsa ja jälle läheb mootorit vaja.
Saabume sadamasse. Oleme väsinud. Leiame oma kaikoha ja kinnitame otsad. Politsei vaatab dokumendid üle ja soovitab kiiresti registrinumber hankida, muidu tuleb tihemini nendega tegemist. Hoiatusi või karistusi ei kaasne. Rootsist toodud paadil ei olegi ju numbrit veel kuskilt võtta. Klaarime jahi ja avame selleks puhuks hoitud viimase õlle. Mõnus on.
Kokkuvõte numbrites:
Kolme inimese peale kokku kulus jahi toomiseks umbes 300 inimtundi. Toomisega otseselt seotud kulud (varustust ei arvesta) olid umbes 800 eurot. Sellele lisandus hiljem veel kõiksugu arvelevõtmised, registrinumbrid, purjenumbrid B-kategooria varustus ja veel kõiksugu kulusid. Planeerimisele kulus umbes 3 kuud, kuid reaalselt umbes 60 inimtundi. Ma kasutan siin meelega mõistet inimtundi, sest töötundideks seda nimetada ei saa. Tegu on siiski eheda naudinguga. Kui sa need eurod ja tunnid kokku lööd, siis seal tuleb ka vastus, miks maksab Eestis samaväärne paat palju rohkem ja kui nüüd nii ratsionaalselt mõelda, siis see on väga odav. Aga kui küsida, kas teeksime seda veel, siis kunagi kindlasti.