Avaldatud Postimehes 13.10.2021
Meie kodu on meie kindlus. Kuid enamjaolt ei defineeri me oma kodu üksnes nende nelja seina ja välisuksest sissepoole jääva ruumina. Isegi, kui osa inimesi selliselt käitub on üksjagu neid elemente, mis defineerivad tema jaoks kodutunnet ka teisel pool välisust.
Nii näiteks on kõnniteede võrgustik, parkimiskoha asukoht, lähim park või metsatukk, lemmikpink või kasvõi bussipeatuse asukoht inimestele tihti ääretult olulised kodu tunnused. See ei piirdu aga üksnes pisidetailidega. Ka piirkonna asustustihedus, arhitektuurne ilme, maanteede laius ja valgustus jne kõik mängib siin rolli.
Teate ju seda kodutunnet, mis autoga läbi Euroopa Eesti poole sõites tekib, kui oled jõudnud juba Lätti, kui ületad Eesti piiri, kui koduni jääb „vaid“ 100 kilomeetrit. See kõik osa sellest kodu definitsioonist. Seega pole midagi imestada, kui inimesed ääretult valuliselt reageerivad ka üheainsa puu langetamisele kodutänava ääres. See puu on ju vana tuttav.
Väärtuspõhine ruum
Väga sage on ruumi suhtumine: ma tahan siia teha seda, mis mulle meeldib. Kuid ruum ja eriti selles olevad inimesed ei pruugi sellega päri olla.
Mäletame nõukogude ajast unistust kujundada ümber loodust. Pöörata jõgesid teist pidi voolama jne. Seda näeb aeg-ajalt ka tänapäeval kinnisvaraarenduses. Soov ehitada sisuliselt sohu, kus ehitis püsti ei püsi või mereranda, kus meri ja tuuled loodust sootuks omasoodu kujundavad. Viimaseid ei peata isegi kõrgeimalt tasemel vastu võetud õigusaktid.
Ruumi väärtustasandid
Ruumi mõistes võiks jaotada inimeste väärtussüsteemi kolmeks: mugavusväärtused, põhiväärtused ja tüvitekst. Meist igaühe osas reageerib inimene erinevalt ja paraku pole nende vahelisi piire kuigi lihtne eristada, kuid vaatleme neid natuke süviti.
Tüvitekst
Peaaegu võimatu oleks Eestisse luua suuremat piirkonda, kuhu ei tohi minna. Ainus viis selleks on muuta mõnele piirkonnale ligipääsuteed erakordselt kehvaks ja koht ise nii igavaks, et keegi tegelikult ei taha sinna minna. Aga pane üles silt „Sisenemine keelatud“, ette tõkkepuu ja ümber aed, ning ühtäkki avastavad inimesed, et just sinna nad praegu minna tahavadki. Ja trall algab.
Nimetagem siis sellist ruumitaju tüvitekstiks. Teisisõnu eksisteerib ruumitunnetus, mis on suurem kõikvõimalikest õigusaktidest, füüsilistest piiretest ja ähvardustest. Mõnda asja lihtsalt ei saa ära võtta või ümber kujundada. Tõsi, sellel on siiski ajaline piir. Kui nõukogude võim asus inimesi merest eemale tõrjuma, kartes, et kõik varba vette panijad otsekohe kapitalistliku läände ujuvad, siis see õnnestus vaid vähesel määral. Alles 1980. aastatel astus ellu põlvkond, kes oli merest natukene võõrdunud. Teisisõnu läheb sellise muutuse elluviimiseks aega kolme-nelja põlvkonna jagu, kuni pole enam neid, kes mäletaksid ja pärandit edasi kannaksid.
Täna näeme seda ruumitaju konflikti lageraiete puhul. Täiskasvanud mets on osaks paljude inimeste ruumitaju tüvitekstist. Langetades metsas mõne puu ei haava see inimest, kuid võttes kogu metsa maha tekib väga tõsine konflikt. See lihtsalt ei tundu kohe absoluutselt õige. Ükski majanduslik või muu argument ei ole selles olukorras pädev.
Tüvitekst – Tartu Ülikool Tartus. Raske oleks kujutada Tartut ette ilma ülikoolita. Tselluloositehaseta Tartut pole aga kuigi keeruline ette kujutada.
Põhiväärtused
Seda näeme tihti linnaruumis näiteks miljööväärtuslikkuse nime all. Piirkonnal on mingi omanäoline ilme ja seda püütakse säilitada. Näeme parkide ja haljasaladena, mis tasakaalustavad kortermajade asustustihedust, näeme kultuuri ja ajaloo-objektidena, mis kannavad sümboolseid, kuid mitte alati praktilist väärtust.
See seab kontorihoonest ettepoole laste mänguväljaku ja sõiduteest ettepoole pargi, kuid erinevalt tüvitekstist on seda võimalik mõne aastaga muuta, pakkudes olemasoleva ruumilahenduse asemele uut ja täiuslikumat lahendust.
Põhiväärtus – Harju tänava haljasala. Selle ilmet on korduvalt muudetud. Alati on see tekitanud alguses vastuseisu ja vaidlusi, aga üldise arenguga on harjutud. Hoopis keerulisem oleks haljasala täisehitamine ja tänava viimine sõjaeelsele tänavajoonele.
Mugavusväärtused
Seda võiks siis kirjeldada kui kõige mugavamat võimalikku elukorraldust. Et parkimiskoht oleks uksele lähemal, et lapsevankriga mahuks uksest välja ja kõnniteele liiklema, et kauplus ja kool oleksid jalutuskäigu kaugusel, et naabri halb muusikamaitse ei kraabiks kõrva.
Selle väärtusväljaga on kõige lihtsam tegeleda ja selle muutmiseks ei ole tihti vaja muud, kui olemasolevale kõnni- või sõiduteele erinevat värvi jutte vedada. Siiski on seal ka keerulisem mõõde ja see puudutab piirkonna planeerimisel avalikke teenuseid.
Mugavusväärtus – Osade Tallinna vanalinna tänavate sulgemine autoliiklusele. Täna ei kujuta keegi ette, et autot võiks parkida Raekoja platsile. Ometi pole sellest veel liiga palju aega möödas, et seda mäletada.
Umbusku on hoolega kasvatatud
Hoogne ja kohati röövellik kinnisvaraarendus on muutnud inimesed äärmiselt umbusklikuks igasuguste ruumimuutuste suhtes. Piisab, kui kuskil algatatakse planeering ja häirekellad hakkavad kõlama. Ei piisa ka sellest, et planeering lahendab kõik arutelus tõstatunud probleemid, lihtsalt ei usuta, et planeerija ei pööra kõike maksimaalselt enese kasuks kogukonna huve jalge alla tallates.
Loomulikult on sellel peaaegu reflektiivsel käitumisel põhjus. Selliseid arendusi ja JOKK-skeeme on olnud lihtsalt erakordselt palju. Kadunud pole nad tänini. Seega on loogiline eeldada nii kogukonnal halvimat kinnisvaraarendajast kui kinnisvaraarendajal valulist reaktsiooni kogukonnalt. Kuid siin ei ole mitte ühtegi teist lahendust, kui üksnes järjekindel ja kannatlik rääkimine, visualiseerimine ja mis kõige tähtsam, lubaduste täitmise kaudu usalduse taasloomine.
Ruum ja selle müüt
Ristna tuletorn on rajatud Gustave Eiffeli projekti järgi. Miks on see oluline? Iga hoone on rajatud kellegi projekti järgi. Iga majakas samuti.
Aga fakt, et konkreetse tuletormi saab siduda ära maailma ühe tuntuima vaatamisväärsusega, Eiffeli torniga Pariisis, loob Ristna tuletornile müüdi. Enne oli lihtsalt majakas, nüüd aga maailmakuulsa müüdiga majakas. See muidugi täiendab kohalikku identiteeti, võimaldab suuremat tulu teenida turismiga ning pakub jutuainet kasvõi selle sama artikli käigus.
Müüt on aga meist suurem. Tavaline majakas võib aja jooksul laguneda, teda võidakse asendada mõne funktsionaalsema ja soodsama lahendusega või kaob vajadus tema järele kunagi sootuks. Seda on juhtunud ja juhtub edasi. Aga Eiffeli loodud tuletorn kestab ka siis, kui tema navigatsioonifunktsioon on ammu kadunud. Nüüd on see mälestus- ja maamärk. Turismiobjekt ja kohaliku identiteedi tugisammas. Tema kordategemiseks leitakse raha kultuuri-, mitte majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest.
Iga looja soovib, et tema loodu kestaks kaua ja sellel oleks pikaajaline tähendus. Objekti füüsiline vastupidavus on kahtlemata oluline, kuid müüdiga objekti hooldatakse ja remonditakse ning vajadusel taastataksegi.
Üldjuhul ei ole mõttekas hakata looma täiesti uut müüti. On kordi lihtsam see olemasolevast kultuurkihist leida ja esile tõsta. Just nii, nagu skulptuur tahutakse välja marmorirahnust (eks ole seegi ütlus osa müüdist). Müüdiloome vääriks ilmselt eraldiseisvat kirjutist, kuna tegu ei ole tavaliselt kuigi lihtsakoelise protsessiga, kuid lühidalt võib sedagi proovida kirjeldada.
Leides olemasolevast kultuurkihist (ajaloosündmused, kirjandussündmused, inimesed, pärimused jne) kandva teema, tuleb see siduda planeeritava objektiga. Näiteks nime, visuaalsete kujundite või asukohaga. Seejärel tuleks ehitada kandev lugu, mida siis eri moel publikule esitada.
Olgu näide toodud üsna kõrgetasemeliselt. Lennart Meri oli erakordne ja kahtlemata värvikas inimene. Pealegi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel presidendi institutsiooni defineerija. Tema hüüdnimeks oli Lennu.
Tallinna Lennujaam oli koht, kus Lennart Meri alguses välisministrina ja hiljem presidendina tegi mitu ajaloolist meediasündmust. Neist üks on videoväljapanekuna ka Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritud.
Need on sellest ajaloomarmorist välja puhastatud detailid. Ja kui need on esitatud ühel pildil, on täiesti loogiline, et Tallinna Lennujaam kannab Lennart Meri nime.
Tallinnas tutvustati Estonia teatri juurdeehituse plaani praeguse teatrimaja ja Pärnu mnt vahelisele alale. Esmalt tuli see kõigile üllatusena, sest antud alale oli äsja valminud uus ilme, nihkunud oli monument ja hulk uusi puid istutatud.
Plaani esitleti teatrihoone külge poogitud hallide kastidena. See on juba iseenesest halb, sest paljud planeerimisprotsessi mittemõistvad inimesed arvasidki, et kena teatrihoone külge tuleb betoonist karp. Kuna hall on igav ja üksluine ega visualiseeri pilti kuigi hästi ilmus Postimehes seesama juurdeehituse maht juba punase katsina. See võimendab vastuseisu veelgi, sest kes see punast betoonkasti väärika hoone külge tahab.
Aga milliseks oleks kujunenud arutelu siis, kui planeeritud mahud oleks tähistatud praeguse teatrihoone fassaadi ilmet kasutades. Kollased seinad, roheline viilkatus, sarnased dekoratiivelemendid. Natukene lisatööd oleks kogu plaanile andnud hoopis teise ilme.
Soovitusi ruumilise muutuse kommunikatsiooniks Piirkonna identiteet ja väärtusmudel tuleb kaardistada. Selleks võiks ideaalis kasutada eksperdihinnangut või kvalitatiivset uuringut kohalike elanike seas. Lihtsa arvamusküsitlusega seda teha ei saa, kuigi enamasti nii juhtub. Tihtipeale ei oska kogukond mõnda arengut ise soovidagi. Kui see vajadus aga väärtussüsteemis ilmneb, on võimalik tekitada muutuse järele kohalik nõudlus. Järelikult, enne kui paberile jõuavad esimesed visandid, on võimalik luua kogukonnas soov ja ootus muutuse järele. Siit tuleks alustada ka objektile müüdi loomist, kui seda peetakse vajalikuks. Kindla peale minek on eskiislahendus, mis tugineb olemasolevale väärtussüsteemile. See peaks juhtuma enne, kui asutakse formaalselt planeeringut tegema. Kuigi juriidiliselt võib see tunduda võimatuna, lahendab tavakodaniku vaates just selline enne-veel-protsess väärtuskonflikti. Kui hakkad planeerima, siis pead juba näitama, mida sa siia kavandad. Planeeringu tutvustamine peab käima koos üsna detailitäpsete visuaalsete materjalidega ning päris tegelaste, arhitektide, ekspertide, arendajatega. Hallid kastid ja PR-kaalutlusel valitud asendusesinejad üksnes külvavad umbusku. Kaasava planeerimise tulemus sõltub eeltöö põhjalikkusest. Kui see on korralikult tehtud, läheb kergemini. Või vastupidi – kui pole eeltööd, selgeid jutupunkte ja visuaale, läheb kindlasti keeruliseks. Igal juhul on mõistlik kogukonda kuulata ja nende soovidega arvestada. Vastasel juhul jääb protsess venima. Planeeringu vastuvõtmise etapis peaksid kõik vastuolulised punktid olema lahendatud. Kindlasti jääb igale arendusprojektile vastaseid, kuid kodukoha väärtuspõhiseid konflikte saab lahendada. Avalikkusel peab selleks ajaks olema selge, millist probleemi üldse selle projektiga lahendatakse. Et ehitused kulgevad etapiti, on mõistlik anda iga etapi eel ja ajal infot, mida konkreetselt tehakse. See aitab murda tuleviku umbusku ja sillutada lihtsamat teed järgnevatele uusehitistele, mis oleksid normaalselt ja loomulikult seotud linnakeskkonnaga mitte ainult füüsiliselt, vaid ka väärtuspõhiselt.